VÕHMA EKSPORTTAPAMAJA ASUTAMINE JA TAPAMAJA EHITUSPERIOOD

Võhmas oli eelmise sajandi lõpus uuendustealdis ja ühtehoidev rahvas. Esimese seltsina asutati Võhmas 1908.a. Võhma Tuletõrjeühing ja samal aastal ka Võhma Majandusühisus. 1912.a. asutati Võhma Ühispiimatalitus, 1914-1917 ehitati Võhma jahuveski.

1927.a. tekkis Võhma ja ümbruskonna talupidajatel mõte asutada eksporttapamaja. Selleks olid aeg ja koht soodsad: Võhma asub raudtee ja kaubateede ristumiskohal, ümbruskonnas oli heal järjel sea- ja veisekasvatus. Samuti oli lähedal Kahala turbaraba- turvast kasutati tapamajas katelde kütmiseks. Ka välisturul oli seis soodne, kuna peekon oli seal väga hinnas. Ning kõige tähtsam- ettevõtlikud inimesed.
Tapamaja rajamise ideed toetasid kõige enam Jaaguhansu talu omanik Jüri Vain ja Võhma Majandusühisuse raamatupidaja Jaan Põdra.
3.aprillil läkitati siseministrile palve registreerida ühisus "Võhma Eksporttapamaja".
Alla olid kirjutanud Kõo valla mehed Mart Lang, Jüri Vain, Mart Arro, Jaan Alle, Jüri Anveldt, Aleksander Sild ning Jaan Feldmann; Kabala vallast Mart Rauk. 1928.a. 15. aprillil kanti ühisus registrisse.*

Maikuu alguseks oli ühistul liikmeid üle 160, liikmemaks oli sada krooni aastas. Esimene koosolek peeti Võhma Seltsimajas 29.mail. Ühel häälel otsustati ehitada sigade eksporttapamaja tootlikkusega 15000 lihakeha aastas. Ehitustöödeks arvati kuluvat ligikaudu 150000 krooni. Juhatusse valiti J. Põdra, M.Rauk ja M.Lang.
Esimese ülesandena tuli osta krunt Võhmas. Maaost sõlmiti kohaliku elaniku Olga Kukega 31.mail. 1.juunil sõlmis juhatus ehituslepingu insener Karl Didvigiga.
Juuli teisel poolel oli maakivist ja betoonist alusmüür kerkinud üle maapinna. Nii kivid kui kruus saadi läheduset, betoonõõneskive valmistati kohapeal. Ehitusel töötas 20 ehtajat, samapalju oli hobusemehi.*

Nurgakivi paigaldati pidulikult pühapäeval, 5.augustil 1928.a. Sisseõnnistamine algas kell 18.00 ja seda toimetasid pastor Jaan Adamson Rannust ning kohalik preester Antson. Nurgakivi alla, glasuuritud savipotti, pandi asutajaliikmete nimekiri, vaimulik sõnum ja igast selle päeva ajalehest üks eksemplar. Esmaspäeval jätkus ehitustöö.
Tallinnas alustati läbirääkimisi Fr. Krulli vabrikuga seadmete asjus ja jõuti kokkuleppele. Ootamatult sõitis aga tapamaja esindaja Riiga ja pöördus seadmete küsimuses hoopis Taani firmade Atlas ja Larsen väliskontorite poole. Kuulduste järgi olevat seda soovitanud põllutööministeeriumi külmamajanduse spetsialist Ernst Schiffer. Selline asjade käik ei meeldinud Krulli vabrikule ja ka kaubandus-tööstusministeeriumis arvati, et Eesti kaup Taani omale mitte alla ei jää. Siiski sai kaup taanlastega teoks.*
Augusti lõpus ostis Võhma Eksporttapamaja Tallinna linnavalitsuselt 2000 krooni eest aurukatla.

Oktoobris olid käsil juba sisetööd ja lõpukorral raudteeharu paigaldus.
Novembri lõpuks sai korsten valmis, kuid sel ei lastud korralikult kuivada, vaid hakati kohe katelt kütma. Seepärast hakkas korsten pragunema, nii et ei jäänud muud üle kui ümber korstna allosa pingutada kuus tugevat raudvõru ja sissepoole ehitada shamotist tugivooder.

Taani spetsialistide juhendamisel hakkati detsembris tapamaja seadmeid paigaldama.
Aastavahetuseks 1928/1929 oli tapamaja praktiliselt valmis. Kõigis ruumides oli keskküte. Proovitapmine toimus 10. ja 11. jaanuaril. Seadmed töötasid korralikult. 2.veebruariks oli tapetud umbes 400 siga ja kaks saadetist valmispeekonit juba Inglismaale saadetud.

Võhma Eksporttapamaja avati pidulikult 10. veebruaril 1929, rahvast oli palju. Vaimuliku talituse pidasid Pilistvere pastor Bernhard Steinberg ja apostlik- õigeusu Arussaare kiriku preester Antson. Aktusekõnega esines Jaan Põdra, kes oli aasta algul kolinud Tallinnasse, sest oli määratud Eesti Tarvitajate Keskühisuse peadirektoriks, kuid oli jäänud ikka tapamaja juhatusse. Kui ametlik osa lõppes, jagati kõigile seajalgu ja õlut.