VÕHMA EKSPORTTAPAMAJA AASTAIL 1929-1940
OLULISEMAD AASTAARVUD TAPAMAJA TEGEVUSES AASTAIL 1927-1940

1927- otsustati rajada eksporttapamaja
1928- 15.aprill, registreeriti ühisus Võhma Eksporttapamaja
- 5.august, paigaldatakse nurgakivi
1929-10.veebruar,tapamaja pidulik avamine
- 22.september, juhatuse otsus asutada Võhmas sugukuldijaam
1931- avati firmakauplused Võhmas ja Viljandis
- palgati seakasvatusinstruktor
1932-astuti Eesti Ühistegeliste Eksporttapamajade Keskühisuse kollektiivliikmeks
1932- 8.juuni, saavad alguse iganädalased põrsaturud, mis toimusid
kolmapäeviti
1932- 7.august, esimene tapamaja korraldatud seanäitus
1933- 6.august, juubeli-seakasvatusnäitus (tapamaja nurgakivi paneku 5.aasta-
päev), samal päeval kontorihoone ja jahutusruumi juurdeehituse avamine
1934- avati Tallinnas kaks esinduskauplust
- 21.oktoober, avati Võhma rahvamaja, mille ehitamist ja sisseseadmist
toetas Võhma Eksporttapamaja
1935- asutati Navestisse rebasekasvatus
- 11.detsember, algas tootmine uues vorstiosakonnas
1936- läks käiku konserviosakond
- asutati ühisus Võhma Turbatööstus,mis organiseeris tapamajale kütet
- 9.oktoober, Tallinnas alustas tegevust tapamaja suitsu-ja vorstitehas
1937- ühisus Võhma Eksporttamaja liitmine Eesti Lihaekspordiga, likvideeriti
Tallinnas asuv suitsu-ja vorstitehas
1939- valmis uus pesuköök, karn ja peekonimeistri korter
1940- juuni, tapamaja natsionaliseerimine nõukogude võimu poolt


VÕHMA EKSPORTTAPAMAJA ALUSTAB TÖÖD

Tapamaja direktoriks sai Julius Suur, kes oli direktoriks kuni 1940.a.-ni.Ta oli ettevõtlik mees, töötajad austasid teda, kuigi ta oli väga range tapamajast varastamise puhul. Raamatupidajaks sai Hilda Mangelson.
1928.a. suvi oli erakordselt jahe ja vihmane ning seakasvatajail oli suuri raskusi oma hoolealuste toitmisega. See tõi kaasa seahindade languse 3-4 krooni kilogrammilt.1929.a. algas ülemaailmne majanduskriis.Järjest vähenes sigade arv ja need, mis toodigi, olid nii alakaalulised, et ei kõlvanud Inglise turu jaoks.
1929.a. oli tapamaja läbilaskevõimeks planeeritud kuni 30000 siga aastas. Tegelikult toodi sel aastal Eestis tegutsevasse nelja suurde eksporttapamajja (Tallinna, Tartusse, Tapale ja Võhmasse) neid kokku ainult 26938. *
Peekonsigade arvu kahanemine kestis kuni 1930.aastani. Kaupade hinnad ikkagi alanesid ja tapamaja külmhoidlasse kogunes üha enam subprodukte. Olukorra normaliseerimiseks otsustas ühisuse nõukogu 19.aprillil 1931. a. asutada oma firmakauplused Viljandis ja Võhmas ning vorstitöökoja.*
1931.a. tapamaja majandusnäitajad paranesid- plaanis oli töödelda 12000 siga, kuid töödeldi 28000.

1931.a. Võhma ühistute kalendris kirjutab J.P-ra (ilmselt Jaan Põdra): "Nüüd on rasked asutamisajad möödas ja käimas korrapärane töötamine. Tapamaja tehniline sisseseadmine on lõppenud, avamisega paratamatult kaasaskäivad katsetamised on arenenud välisturu nõuetele igati vastava peekoni valmistamiseni. Peekon müüakse Londoni turul parimate hindadega, kauba headuse kohta ei ole mingisuguseid kaebtusi, tapamaja kulud on vähemad kui ühelgi teisel, kõrvalsaaduste müük (peade, jalgade, rasva jne.) katab ka praeguse võrdlemisi väikese sigade arvu juures pea kõik kulud- need on edusammud, mida ka asutajad ise vast loota ei julgenud. Tapamaja töökorraldus täieneb päev päevalt ja loota võib, et ta oma liikmeid ja kogu ümbruskonda järk-järgult ikka paremini ja tulusamini teenida suudab."

1932.a. astuti Eesti Ühistegeliste Eksporttapamajade Keskühisuse kollektiivliikmeks, sest senini kestnud tapamajade pidev nääklemine kaubandusturu jagamise ja sealiha hinna osas ei andnud kindlustunnet. Keskühisus organiseeris toodangu turustamist, kuid tapamaja jäi endiselt iseseisvaks juriidiliseks üksuseks.
Majanduskriis jõudis haripunkti1933. a. esimesel poolel. Välisturg oli kahanenud, ka siseturul langes rahva ostujõud. Aasta teisel poolel hakkas kriis taanduma, kuid nüüd tuli ootamatu löök Inglismaalt. Nimelt seati seal sisse välismaise peekoni ekspordikontingendid, et kaitsta oma turgu ja tõsta sealiha hinda tasemele, mis Inglise põllumehele tasuv oleks.

Tapamajal tuli hakata otsima teisi ekspordimaid, 1934. a. novembris sõlmiti Nõukogude Liiduga kaubaleping sugusigade müügiks 3 aastaks.
Väljapääsu otsimiseks kriisist otsustati tegevust laiendada, selle eeltööna täiustati 1933.a. lihahoiuruumi ja osteti uus naftamootor, et tõsta külmseadmete efektiivsust, avati uus kontorimaja.* Tootmise laiendamine koondas üha enam inimesi Võhmasse ja selle ümbrusse elama.

1934.a. mais otsustati alustada vorstiosakonna laiendamist. See pidi tulema 2-korruseline tellishoone. Seadmed said elektritoite.Uudne oli kogu Eesti kohta automaatne hüdrauliline vorstitäitmisagregaat. Korruste vahel töötas kaubalift.
Peale vorstiosakonna oli valminud ka uus sealaut ning krunt oli jäänud kitsaks. Seepärast osteti ära kõrvalasuv Mardi talu.*
Katlamajas asendati senine väikse küttepinnaga katel suuremaga. See kuumendas veel enam korstnat, mis oli juba 1928.a pragunema hakanud ja raudvõrud ümber saanud. Ei jäänud üle muud, kui raudvõrud panna kuni ülemise otsani välja. See pidurdas edasise pragunemise.*

1934. a. algul otsustati asutada Tallinnas suur esinduskarn. Sama aasta teisel poolel avati pealinnas koguni kaks esinduskauplust. 1936.a.sügisel alustas tööd Tallinnas asuv vorsti-ja suitsutustehas, kuhu paigaldati nii Võhmast üle toodud agregaate kui ka uusi.
1935.a. alustas tegevust hõberebasekasvatus Navestis. Esimesed 40 rebast saadi septembris. Rebaseid söödeti tapamaja ülejääkidega ja rebasenahad müüdi maha. Navesti mõisasüdame maa, kus kasvatus asus, osteti riigilt.
Sama aasta lõpul sai valmis oma jõujaama ümberehitus Võhmas.
1935.a. sügisel lõppes majanduskriis, oktoobrist leiti võimalus müüa sigu Saksa turule, nii et sigade eksport suurenes 48% võrra.

1936. aastal lasti käiku konserviosakond, vasikaliha konserve ekspordit Inglise turule ja seasingid läksid USA-sse. 1. märtsil otsustati püstitada uus jõujaam ning laiendada ekspeditsiooniruume. Aasta lõpus ilmnes vajadus ehitada turbaladu ja aluspõhukuur. Kuna maad jäi jälle väheks, siis osteti O.Nilsonile kuulunud naaberkrunt.*
1936. organiseeris tapamaja direktor Julius Suur turbatööstuse ühisuse Võhma Turbatööstus. Turvast saadi Kahala turbarabast, kus turvast lõigati masinatega. Suure osa tööjõust moodustasid tapamaja töölised, sest tapamaja köeti turbaga. Rabast turba väljavedamiseks ehitati raudtee tapamajani, juba esimesel tegevusaastal lähenes ühistu liikmete arv 200-ni.

Alates 1936.a-st hakkas levima idee moodustada ühtne organisatsioon Eesti Lihaeksport, mis koondaks kõik tapamajad ühte.Seda soovisid ka president K.Päts ja põllutööminister N.Talts, kuna tapamajade vahel käis halastamatu konkurents. Nad töötasid pidevalt alakoormusega ning sigade arv vähenes üha.Ühing registreeriti 4.mail 1937.a. Ka Võhma Eksporttapamaja astus ühingu liikmeks, samuti Võhma Majandusühisus. Keskus jäi Tallinna eksporttapamajja, sellega kahanes administratiivpersonal: kaotati 30 kantseleitöökohta ja nii saavutati aastapalkades umbes 50 000 krooni kokkuhoidu.Vallandati ka umbes 90 töölist, kuna likvideeriti konserviosakonnad Võhmas ja Tartus.*

Samal aastal likvideeriti ka Võhma vorstitehas Tallinnas, sest seal oli juba üks vorstitööstus.Tondil Pärnu maantee ääres asuvad tootmishooned koos maaga ostis maiustusi tootev osaühisus Riola. Praegu asub seal kompvekivabrik "Kalev".
1938.a. valmistati Võhmas peekonit, vorsti, sinki, toidurasva ja poolfabrikaate, pirukaid.Tapamajal oli oma söökla, siin asus lihatsentraal.
1939. aastal ehitati uus korn ja peekonimeistri korter.
1939./1940. aruandeaasta kujunes vaatamata 1939. a. põuasele suvele ja 1.septembril alanud maailmasõjale edukaks, kuna Eesti Lihaeksport varustas Eestisse NL sõjaväebaase ehitama tulnud venelaste väeosasid veiselihaga.
1940.a. kommunistliku juunipöörde ajal tapamaja natsionaliseeriti.

SIGADE VASTUVÕTMINE VÕHMA EKSPORTTAPAMAJJA

"VÕHMA EKSPORTTAPAMAJA" KUI SEAKASVATUSE EDENDAJA

Kuna tapamaja tegevus oli suunatud ikkagi peamiselt sigade ekpordile, mis tõi ka ettevõtte põhitulu, siis hoolitses juhtkond seakasvatajate väljaõppe eest. Välisturule minevad peekonsead vastasid rangetele kvaliteedinõuetele, selleks pidid seakasvatajail olema vajalikud teadmised.
1931.a. palgati tööle seakasvatusinstruktor, kes igakolmapäevastel laatadel ringi jalutas ja tasuta nõuandeid jagas.

Kohe tegevuse algul, 1929.a., avati oma tõukuldijaam.Tol ajal andsid kõik Võhma tähtsamad ühistud välja oma kalendreid. 1931.a. kalendris kirjutab tapamaja direktor J.Suur: "Sugusigu on talupidajatel võimalik oma lähemast eksporttapamajast saada laenuna 14 kuuks. Võhma Eksporttapamajast on igal aastal laenuna välja antud laenuna üle 300 suguemise ja umbes 20 tõukulti.

Nii et peale nõuannete saadi ka praktilist abi tõuloomade osas.
1932.a ja 1933.a toimusid Võhmas suured väljanäitused. Peale sigade olid vaatamiseks väljas veised ja hobused.Tapamajas sai näha valmistoodangut.

VÕHMA EKSPORTTAPAMAJA KUI KOHALIKU KULTUURIELU EDENDAJA

1934. a. kevadel algas Võhmas uue rahvamaja ehitus. Senini oli rahvamajana kasutatud Võhma kõrtsimees Kirikali poolt vanast kõrtsist umbes 1914.a. paiku ümber ehitatud kõrtsihoonet.

Uue rahvamaja ehituse kõge suuremaks kuludekandjaks oli Võhma Eksporttapamaja, veel toetasid teised kohalikud ühistud ja rahvas. Saal mahutas 340 istekohta.

1934.a. 21.oktoobril toimus maja pidulik avamine. Kohale olid tulnud kindral J.Laidoner, maavanemH.Lauri, Sakalamaleva pealik major Eisenberg. (Rahvamaja oli olnud ja jäi ka kohaliku Kaitseliidu rühma ja Naiskodukaitse kogunemiskohaks). Oma avamiskõnes sõnab J.Laidoner: "Lubage tervitada teid härra riigivanema nimel ja avaldada tänu niisuguse suure töö eest. On selge, et niisugust tööd ei suudeta siis korda saata, kui pole valitsemas üksmeelt. Kuid seda on olnud võhmalastel.Niisuguste kultuuritsentrumite kerkimisel on väga suur tähtsus. Sellest on räägitud ja kirjutatud palju, et rahvas valgub linnadesse, ehkki seal valitseb sotsiaalne häda- tööpuudus... Sooviksin näha, et igalpool maal tekiksid sellised kultuurikeskused, nagu seda on Võhma rahvamaja."(Kõne tekst ajalehest "Vaba Sõna"1934, 22.okt.)

Peale pidulikku avamist suundusid kutsutud külalised peolauda Võhma Eksporttapamajja.
Rahvamaja juhatajaks valiti aastaiks1936-1941 tapamaja vorstiosakonna tööline Kaarel Tikk. Enamikku seal esitatud näidendeist finantseeris tapamajaühisus ja suur osa näitlejaist olid tapamaja töötajad. Lavastatati isegi P. Abrahami operett "Viktooria ja ta husaar". Ka Võhma Meestelaulu Ühingut toetas tapamaja ja see koosnes peamiselt tapamaja inimestest.

1995.a veebruaris põles endine rahvamaja maha, ta oli seniajani olnud Võhma rahvale kultuurikeskuseks. Tulekukk oli ajaloolist maja nii räsinud, et selle asemele oleks pidanud uue ehitama. Sellepärast sai kultuurikeskus uued ruumid endises kaubamaja hoones, mis kunagi ehitati Võhma Majandusühisuse jaoks.

VÕHMA KUJUNEB TÄNU RAUDTEELE JA TAPAMAJALE PIIRKONNA KAUBANDUSKESKUSEKS

Eesti Vabariigi ajal kutsuti Võhma ja Pilistvere piirkonda Eesti Taaniks ja Eesti Chicagoks, mis oli kui edukuse ja õitsengu sümbol.
Tapamaja algusaastal 1929.a. hakkas rahvas kohe tooma loomi Võhmasse Viljandist, Türilt, Paidest, Põltsamaalt, Jõgevalt, Kolga-Jaanist ja isegi Võrust.

Selline ostujõuliste talupidajate kokkuvoolamineVõhmasse avaldas mõju ka Võhma Majandusühisuse tegevusele- suurenes kaupade läbimüük.
Nii kujunes Võhma Tallinnale Viljandimaa piires kõige lähemal asuva raudteejaama, eksporttapamaja ja eduka Võhma Majandusühisuse tõttu piirkonna kaubanduskeskuseks.

Koguteose "Viljandimaa" (ilmunud1939) andmetel oli 1934. a Võhma raudteejaama kaudu sisse tulnud põllumajanduslikke kaupu ühe elaniku kohta sama palju kui Viljandi jaama.

Peale ühistegevuse ettevõtete (peale tapamaja ja Majandusühisuse tegutsesid ka veel meierei ja Ühispank) olid Võhmas ka veel ettevõtlikud eraettevõtjad ja töösturid.